Kas peaksime ootama, et kõrvaltvaataja näeb ja tunneb ära ahistamise?

Kui vaatame Eestis kehtivat õigust, siis on meil karistusseadustikus seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (tahtevastased sugulise iseloomuga teod karistusseadustik, 9. peatükk „Isikuvastased süüteod“, 7. jagu), nendest saavad pea kõik inimesed ühte moodi aru. Lisaks on vägistamisest teatamata jätmine süütegu, siin lausa peab kõrvaltvaataja sekkuma, teatama, takistama. Kui keegi otsib mistahes viisil rahuldust, siis sellisel juhul ei räägi me ahistamisest, vaid palju tõsisemate tagajärgedega süüteost.

Seksuaalne ahistamine on karistusseadustikus kodanikuõiguste peatüki all (karistusseadustik, 10. peatükk „Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod“, 1. jagu), kus on reguleeritud süüteod võrdõiguslikkuse vastu (§§ 151-153’). Võrdõiguslikkust käsitlevad ka soolise võrdõiguslikkuse seadus (ahistamise kohta vaata eeskätt § 3 lg 1 p 5 ja 6; § 5; § 13 lg 1 ja 2), töölepinguseadus (§ 11 lg 1 p 4, § 6 lg 2 p 5) jmt. Ahistamine on ohvri poolt vaadates tema tahte vastane tegu, seksuaalse ahistamise üks tunnuseid on alati lisaks tahtevastasusele ka alandamine või ähvardamine. Ahistamise korral arvab ahistaja, et teine inimene on temast oluliselt kehvem justnimelt naiseks või meheks olemise tõttu. Näiteks arvab ta, et naisi tohibki mõnitada, ja ta väljendab seda lihtsalt seksuaalsel viisil. Seepärast me räägimegi ahistamisest võrdõiguslikkuse teemana – kui inimene peab teist inimest endaga võrdväärseks, olgu teine mees või naine, siis ta teise inimese tahte vastaselt teda ei alanda

Ahistamises on subjektiivne pool määrav – ühte ja sama asja võivadki kaks erinevat inimest tajuda erinevalt, seda kogemust võivad mõjutada võimusuhe, kontekst, mingid varasemad episoodid jpmt.

Kui kaks inimest töö juures kallistavad teineteist ja lõõbivad omavahel, siis võib küll nii olla, et 20 inimest tunnevad ennast seejuures hästi ja nad ei tunneta selles ka midagi seksuaalset. Seega pole tegu nende jaoks seksuaalse iseloomuga, pole tahtevastane ja hea enesetunne näitab, et tegu pole ka alandav. Aga kahekümne esimene tunneb, et seesama tegu on tema jaoks seksuaalse iseloomuga, ta tunneb ennast võimusuhtes objektistatult ja seega tajub ka alandatust ning ta annab märku, et tema jaoks on selline tegu tahtevastane. Inimese on õigus nii tunda ja inimesel on ka igati austustvääriv õigus soovimatusest märku anda näiteks personalijuhile või kolleegile või kes iganes on organisatsioonis selleks kontaktiks määratud. Teised, samuti igati korralikud ja austusväärsed 20 inimest, ei tarvitse seda problemaatilisust tõesti ise märgata, kuna nende jaoks ei olnud sama tegevus ahistamine. Nemad juba töötavad ahistamisvabas keskkonnas. Ent meie näite kahekümne esimesel on samuti õigus töötada ahistamisvabas töökeskkonnas.

Õiguslikus regulatsioonis ongi rõhk mitte kallistamiste ja naljategemiste keelamisel, vaid tööandja kohustusel tagada töötajale võimalus teha motiveeritult ja ahistamisest vabana oma tööd. Sisuliselt tähendab see kohustust, et tööandja peab töö korraldama nii, et see kahekümne esimene inimene tunneb ennast ka hästi ja saab täie jõuga töö tegemisele keskenduda. Näiteks täiendab tööandja oma töökorralduse reegleid selliselt, et kõik töötajad teavad, kuhu mure korral pöörduda ja kuidas see mure pieteeditundeliselt lahendatakse. Ülemused on selle juures veel selgelt väljendanud, et nende jaoks ei ole töötajate ahistamine vastuvõetav, et igasse oma ebamugavusest teatavasse töötajasse suhtutakse samasuguse suure lugupidamisega nagu inimesse, kes teatab, et veidi parema ventilatsiooniga kabinetis edeneks tema töö palju kiiremini. Kui ka keegi räägib kolleegile, et ülemus/teine kolleeg/keegi näiteks publiku hulgast ahistab, siis peaks kolleeg aitama töökorralduse reeglite kohaselt tagada, et see ahistamine lõppeb, näiteks ise teatades kindlaksmääratud töötajale, kes siis korraldab ahistamisest vaba töökeskkonna tagamise. Nii saabki tööandja oma kohustust täita. Reeglistiku eesmärk on tagada ahistamisvaba töökeskkond ja ahistamisohu ennetamine. Reeglistik võtab maha ka ülemuse hirmu, et kui ma näiteks emban töise õnnestumise rõõmus kolleege, et siis sellele ei järgne tema vastu ahistamissüüdistust. Küll aga võib järgneda märguanne, et osadele inimestele see ei sobi – sel juhul neid järgmine kord ei kallistata, ning mõistagi ei kohelda kedagi selle märguande tõttu halvemini. On ju täiesti normaalne, et igas töökollektiivis teatakse, kuhu pöörduda murega, kui näiteks liiga palav tööruum segab töö tegemist. See ei ole pealekaebamine. Reeglistik võtab maha ka töötaja hirmu, et ega mind keegi hakka halvemini kohtlema, kui ebamugavast intsidendist teada annan. Mõlemal juhul tuleb leida lahendus – kuidas tööruumis temperatuur saada inimväärseks või kuidas töökollektiivis tagada töö ahistamise hirmuta. Nõustame nendes küsimustes nii töötajaid kui ka tööandjaid, avaldus@volinik.ee on diskreetne võimalus pöörduda nõustamise või näidiste saamiseks. Suhtumine reeglite täiendamisse on tööandjate hulgas väga positiivne olnud, kuna tööandjat huvitab, et kõik töötajad saaksid kogu jõuga töö tegemisele pühenduda ja et asjade diskreetne korraldus oleks selge ka siis, kui vahel võib olla väga ebamugav teema rääkida.

Kogu see reeglite jutt ei puudutanud seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid, sest neil juhtudel me räägime aastatepikkuse vanglakaristuse võimalusest, millel pole mingit pistmist ahistamisega võrdõiguslikkuse võimaliku rikkumise raames. Need kaks on erinevad asjad.

Ahistamise kui teo üks komponent on tahtevastasus, teine teo seksuaalne iseloom ja kolmas alandamine – seega muutub meie näites, mis ei ole seotud ooperiteatriga, tervituseks kallistamine ahistamiseks pärast seda, kui kallistaja on saanud teada, et see on teisele poolele tahtevastane, aga ta ikkagi jätkab alandaval moel kallistamisega sel viisil, et see on lisaks ka seksuaalse iseloomuga. Kokkuvõttes on kogu õigusliku regulatsiooni eesmärk tagada motiveeritud töörabamise võimalus kõikidele töötajatele üksteist austavas õhkkonnas.

Liisa Pakosta
Võrdsete võimaluste volinik

Allikas: https://volinik.ee/artiklid/kas-peaksime-ootama-et-korvaltvaataja-naeb-ja-tunneb-ara-ahistamise/